Psühhoos minu perspektiivis

Ma olen kirjutanud varasemalt Immortalodyssey site'il, kuidas ma näen oma psühhoosi kogemusi. Nüüd mul on natuke perspektiiv, mis ühtlasi sisaldab eelnevat, kuid on natuke teise koha pealt.

Mind's Game Meele mäng

Ma arvan, et psühhoos on äärmiselt individuaalne kogemus igaühe jaoks. Mis on tõene ühes psühhootilises reaalsuses, ei pruugi seda olla teises. Ma arvan, et olen hakanud mõistma, miks ma absoluutselt keeldun teatud situatsioonide reaalusesega ja hüppan hullusesse, et saada, mida ma tahan, sest see on see, kuidas ma usun, et ma saan selle. Minu psühhoosi keskmes on haav, mis aktiveerub teatud olukordades ja olukorra eitamine, oma reaaluses loomine psühhoosini välja, on viis sellele reageerida. "Mäng", mille meel siis käima paneb on hämmastav. Vastuolulisel moel olen ma psühhooside kaudu näinud, kui võimas võib meel olla... minu puhul ta paneb kõik mängu, et saada, mida ta tahab. See sõnaotseses mõttes painutab reaalsust. Tarditsioonillised reeglid ei kehti. Reaalsus on väga voolav ja sa ei saa teadlikult 'protsessi' kontrollida, kui see juba alanud on. Ainult seda, kuidas sa sellele reageerid. Isegi mitte minnes psühhiaatria kliinikusse "turvalisusse". Isegi seal ei hakka traditsioonilised reeglid "tööle" enne, kui protsess läbi on. Ma ei tea, mida meel teeb, aga see on frickin võimas.

Mida ma siis kogen?

• Sünkroonsused - Meeletult. Võimatu mitte näha või pidada 'juhusteks'. Kaks võibolla, aga mitte 20.

• Asjakohane/oluline informatsioon - Mingil põhjusel osa olulisest informatsioonist tuleb sinuni justkui selgeltnägemise teel. See leiab oma koha hiljem, võibolla pikka aega peale psühhoosi.

• Erinevad osad sinust tulevad välja - Aspektid sinust, mida sa tavaliselt ei kehasta, saavad end väljendada. Sa õpid tundma osi endast, mida sa ei tunne. Ma ei arva, et sa ei ole 'sina ise', kui sa oled psühhootiline vaid sa väljendad teist aspekti endast, mis võib olla nt. moonutatud valust, traumast või millesti muust, olla andekas või lihtsalt ignoreeritud. Igal juhul, ta on vaja integreerida 'pärs sinuga'.

• Paranormaalne - Mind ei huvita, mida teised ütlevad, ma kogen paranormaalseid asju. Mitte kõik. On hallutsinatsiooni ja meel teeb trikke, aga mitte kõik. Ma ei ütle, et kõik kogevad paranormaalset, aga mina kogen. Mu meel avardub psühhooside käigus ja on palju rohkem avatud kogu reaalsuse spektrumile.

• Tervenemine - Taipamised läbi mõtete ja emotsioonide, mis tulevad üles ja on eelnevald teadvustatamata olnud.

• Hullus - Mõttetute asjade tegemine ja arvamine, et see on tähenduslik, olematute seoste loomine, tunned-kuuled inimesi, ked pole, valed intuitiivsed märgid, inimestele seosetute asjade ütlemine või mida ei peaks ütlema, arvad, et oled seotud inimesega, kellega ei ole, luuline armastus, luulud, valed nägemused, segadus, ebakindlus.

Vastused & lahendused...

See on keeruline kogemus. Nüüd kujuta ette, et sa koged seda kõike(list) korraga ja tuled selle reaalsusega toime... elegantselt. Eraldad luulud tegelikust informatsioonist, hallutsinatsioonid tegelikest sündmustest, tõlise intuitsiooni valest, oled hämmingus kümnetest sünkroonsustest ja samal ajal protsessid vanu traumasid ja emotesioone... Ma arvan, et mitte keegi, kes ei ole seda ise kogenud, ei ole tegelikult positsioonil, et mulle öelda, mida see reaalsuse endast kujutab.

Kui neil just ei ole millegi pärast reaalne arusaam, miks see kogemus on selline, nagu ta on, aga see ei saa tulema moodsast psühhiaatriast. Mis on mind palju aidanud ja ma olen endiselt psühhiaatria rajal, olen väga rahul oma arstiga, võtan hoolikalt oma rohtusid, olen tänulik kõige eest. Ravimid on olnud ja siiani on vajalikud, samuti psühhiaatria kliinikus viibimised, mida olen ise vajalikuks pidanud. Ta on ikkagi dis-ease. Kuid see ei ole, kus lõplikud lahendused ja vastused minu jaoks asuvad. Ma ei ütle, et see on kõigi jaoks samamoodi.

Moodne psühhiaatria on liiga piiratud, et isegi haarata kogu meele reaalsust. Ma ei ütle, et ma tean kõike 'kogu meele reaalsusest', või isegi lähedale, aga fakt, et psühhiaatria baseerub teadusel, mis eitab "paranormaalset" ja selgeltnägemise (psychic) fenomeni, eraldab neid suuret osast reaalsusest ja seega ei suuda nad adekvaatselt minu kogemusi täies mahus hinnata. Järjelikult ma pean otsima oma lõplike lahendusi ja vastuseid mujalt. Psühhiaatrial on mõned vastused, teatud tüüpi lahendused, aga mul on teine nägemus, teine maailmavaade sellest, kuidas asjad on minu jaoks 'lahendatud' ja mis on võimalik. Muidugi ma kasutan psühhiaatria lahendusi nii kaua, kui mul ei reaalselt toimivaid alternatiive. Võibolla ma ei leia neid üldse, aga ma otsin neid.